Kui sa siinset kirjutist loed, on sul tõenäoliselt väga valus. Ilmselt oled sa ka pettunud. Või koguni vihane? Tagatipuks võib sind vallata lein – kurbus purunenud elu pärast, mille toimimisse sa alles hiljuti veel uskusid, ent mis nüüd tuleb hoopis maha kanda.
Lisaks olukorraga leppimisele ja enda kogumisele, tuleb sul tõenäoliselt rinda pista ka varajagamise, eraldiseisvate elukohtade organiseerimise ning terve rea muude muredega. Mõtted uuest suhtest võivad kõige taustal tunduda võrdlemisi irrelevantsed. Võib-olla isegi kohatud?
Ent isegi kui sa seda hetkel veel ei tunne, usun ma, et kuskil sügaval on sinus olemas mingi pisike säde, mis endiselt arglikult tahab ja loodab: „Äkki ikka proovin veel. Ja äkki siis lõpuks läheb teisiti?“ Ühel hetkel – kunagi tulevikus – hakkab see säde end taas koguma, kasvab täiemahuliseks leegiks ja panebki sind proovima uuesti, kellegi teisega. Ja Jumal tänatud! Kui meis poleks sisemist tungi otsida lähedust ja luua tähendusrikkaid sidemeid, sureks me kõik ilmselt üksinda. Kuidas aga teha nii, et järgmise vaatuse lõppmäng ei oleks sama nukker kui sinu praegune olukord? Täpselt seda me siinses kirjutises vaatlemegi, samm-sammult.
NB! Eestis saab abielu lahutada kahel viisil:
– Notari juures, kui mõlemad pooled on nõus;
– Kohtu kaudu, kui kokkulepet ei saavutata või kui peres on alaealised lapsed ning tekib vajadus hooldusõiguse formaalse jagamise järele.
See artikkel ei keskendu aga juriidilistele sammudele, vaid sellele, mis saab siis, kui tolm on lõpuks settinud ja algab järgmine eluetapp.
1) Ära kiirusta uue suhte loomisega, vaid võta aega endale! Päriselt. Vastasel juhul mustrid tõenäoliselt korduvad
Ilmselt oled tähele pannud, et osa inimeste elu ongi nagu üks suur, lainetena kulgev suhe. Raske on aru saada, millal eelmine lõpeb ja järgmine algab, sest piisavat üksinda olemise pausi ei tehta. Ühel hetkel on ta koos ühe partneriga – ja siis juba teisega. Seisatamist endasse vaatamiseks, tervenemiseks ja uute sihtide seadmiseks justkui ei tehtagi, rääkimata järgmise suhte loomisest teadlikumatel alustel. Mistõttu sageli juhtubki paratamatu – järgmisse suhtesse lihtsalt satutakse. Kuidagi, kellegagi – juhuse tahtel, varjatud hirmust üksi olemise ees või minnes vooluga kaasa. Tavapärane tulemus? Järjekordne kooselu, mis lõpeb varsti jälle südamevaluga.
Miks ja kuidas? Põhjus on lihtne: uuringud on tõestanud, et inimesed loevad teineteise juures välimuse, mikromiimika, iseloomu ja üldise hetkelise vaimuseisundiga seotud märke. Ja nad loevad neid väga-väga suure täpsusega. Ning alateadlikul tasandil tekib tõmme eeskätt nende inimeste vahel, kes omavahel millegi poolest sobituvad. Ja kui sina oled parajasti õnnetu, siis mis sa arvad, milliste inimeste poole sind tõmbama hakkab? Või vastupidi?
Umbes nagu kaks pusletükki, mis klapivad teineteisega mitte niivõrd ühise maailmatunnetuse, sarnaste elueesmärkide ja tõelise sobivuse, vaid hoopis oma murede, probleemsuse või valu pinnalt, satuvad niimoodi kokku inimesed, kelle eeldused õnnelikuks kooseluks on nukralt väikesed. Seejuures ei pea nende eripära tingimata olema üks-ühele sarnane (kuigi võib), vaid säärane sobivus võib olla ka kaudsem. Nõnda klapivad omavahel suurepäraselt näiteks ka kaassõltuvad ja sõltlased. Üks vajab kedagi, kelle eest hoolitseda, teine kedagi, kes tema jamad ära klaariks. Tulemuseks klapp, mis näib esialgu loomulik, aga on tegelikult vastastikune lõks. Analoogne lugu on kaassõltuvate ja kuritarvitajate (sotsiopaatiliste või nartsissistlike joontega partnereid tõmbab sageli kellegi haprama ja „mängitava“ poole) ning paljude muudegi tüpaažidega – sealhulgas paradoksaalsel kombel petetute ja krooniliste petjatega.
Esoteerikud ütleks siinkohal ka, et elu lihtsalt asetab meie teele ühetaolisi inimesi – seni, kuni vastav õppetund saab õpitud.
Tegelikult ei olegi aga vahet, kas asi on siis peidetud alateadlikes mehhanismides, õppetundides või milleski kolmandas – jäägu see sinu enda otsustada. Ent fakt on, et kui tahad luua midagi paremat ja kestvamat, tasub kõigepealt tegeleda endaga ning jõuda indiviidina pisut paremasse seisu. Sest ainult nõnda saab sinu vaimuseisund resoneerida mõne elutervema partneri omaga – sellisega, kellega sul on reaalne potentsiaal luua midagi kestvat.
Kui kaua kellelgi selleks aega kulub või mis on n-ö „piisav tase“, on üheselt raske öelda. Pole ju tegemist mingi selgelt määratletud lõppeesmärgi või finišijoonega, pärast mida saab üheselt öelda, et inimene on „suhteks valmis“. Siinse kirjutise autori kogemuse põhjal on aga heaks verstapostiks sellise vaimuseisundi saavutamine, kus:
a) suudad rahulikult ja avatult seista silmitsi oma mineviku haiget tegevate kogemustega ning neid analüüsida,
b) oled õppinud nägema peamisi oma lapsepõlve ja möödunud suhete mõjusid ning mõistad, kuidas need alateadlikul tasandil su suhtekäitumist mõjutavad,
c) tead enam-vähem täpselt, mida oma partnerist ja temaga loodavast suhtest tahad ning julged sellele kindlaks jääda,
d) suudad vähemalt lõviosa ajast funktsioneerida ennast, teist ja teievahelist õhkkonda kahjustamata (st sa ei ole enam liialt reaktiivne ning oled võimeline konstruktiivselt ja ilma suurema draamata lahendama konflikte)
ning
e) oled elutervelt eneseteadlik, mõistad oma tegelikku identiteeti ja oskad olla õnnelik ka üksinda, indiviidina.
LISAMÄRKUS: sel omaette olemise ajal hari ennast kindlasti säärastel teemadel nagu:
- – Sotsiaalse õppimise teooria ja mudeldamine – sest me kõik, isegi kui me seda ei taha, oleme oma vanematelt alateadlikult üle võtnud selliseid mõttemalle ja käitumismustreid, mis meid tegelikult ei teeni.
- – Erinevate kasvatusstiilide (autoriteetse, autoritaarse, järeleandliku ja hooletu) mõju isiksuse arengule – ka siin on võib olla seos sellega, kuidas sa käitud oma suhetes.
- – Erinevate kiindumusstiilide (turvaline, vältiv, ärev ja desorganiseeritud) tekkemehhanismid ja iseloomustus – sageli aitab nende mõistmine seletada, miks me ühes või teises suhtesituatsioonis käitumine just nii nagu me käitume.
- – Sigmund Freudi postuleeritud kordamissund, (ingl repetition compulsion) – võimalik vastus sellele, miks osad inimesed (äkki ka sina?) ühe uuesti ja uuesti teatud inimtüüpide otsa satuvad.
- – Punased lipud võimaliku tulevase partneri käitumises (sh märgid, mis viitavad sotsiopaatilisele, nartsissistlikule või psühhopaatilisele isiksusele, aga ka leebematele täisväärtuslikku suhet takistavatele kõrvalekalletele).
Ning lisaks: ära karda otsida professionaalset abi. Sest olulisi seoseid, mida mõista, on palju ning kõiki neid ei pruugi sa omal käel kohe näha. Hea psühholoog võib aidata sul protsessi märkimisväärselt kiirendada.
Olgu öeldud, et valdav enamik inimesi neid samme ei astu. Ja seepärast ongi abielude lahutusmäär – sõltuvalt sellest, kas me vaatleme esmaabielusid või korduvabielusid – keskeltläbi 50%.
2) Ära otsi paaniliselt uut kaaslast – vaid ela täisväärtuslikku elu ja ole õnnelik ning pane enda heaks tööle nähtus nimega assortatiivne paarumine!
Kuigi see võib esmapilgul tunduda täiesti intuitsioonivastane, on parim viis hea suhte leidmiseks hoopis ühtepuhku selle sihipärasest otsimisest loobumine. Sarnaselt wu wei põhimõtetega taoismis tuleks selle asemel keskenduda kergele ja harmoonilisele kulgemisele – allatuult liikumisele, mitte aerutamisele – ning olla avatud spontaansusele, õigete olukordade ja inimeste äratundmisele. Intensiivsest otsimisest loobumine ei tähenda aga passiivselt vedelema jäämist. Vastupidi, sellega peab kaasas käima indiviidina võimalikult õnnelikult ja tasakaalukalt elamine (pean taaskord silmas oma sisemaailmas piisavalt eluterve staatuse saavutamist, millest oli juttu varasemalt) ning elu nautimine kõikides selle värvides.
Käi, tee, koge ja ela ning kiirga välja seda, et sa suudad olla õnnelik ka üksikisikuna, mitte ei sõltu enese terviklikuna tundmises kellestki teisest! Kasuta aega vallalisena enese arendamiseks ja inimesena kasvamiseks. Loo näiteks äri, tee karjääri, suurenda oma silmaringi, paranda oma kehalist vormi või süvene enda ja ümbritseva maailma paremasse tunnetamisse. Niimoodi elades mõjud sa magnetina teistele omasugustele ning tõrjud samas automaatselt kõrvale suure osa ebaterveid ja omadega pahuksis olevaid tegelasi. Selle eest kannab hoolt assortatiivne paarumine – psühholoogiaringkondades laialdaselt kirjeldatud nähtus, mille kohaselt sarnane tõmbab sarnast.
Ilmselt oled isegi märganud, et sageli on omavahel suhtes – vahet ei ole, kas me räägime abielust või vabaabielust – sarnases füüsilises vormis, sarnase edukuse tasemega või sarnase maailmavaatega inimesed? Selle taga ongi assortatiivne paarumine – alateadlik tõmme inimeste poole, kellega meil on teatav ühisosa. Seega, tahad paremat kaaslast? Tee nii, et see ühisosa saaks olla midagi positiivset ja elutervet – ning ole alustuseks ise parem!
Lisaks tasub teadvustada, et õige partneri leidmine ei ole nagu äri, eneseteostus või sport, kus edu eelduseks on eeskätt süstemaatiline ja intensiivne töö valdkonnas endas. Siinses kontekstis on kohati olulisem keskenduda hoopis niinimetatud kõrvaltegevustele. Muidu võib liigne agarus sinust hoopis meeleheitliku ja klammerduva mulje jätta. Meeleheide või klammerdumine oma mistahes vormides mõjuvad aga elutervetele ja tasakaalus inimestele (nendele, kellesugust sa enda kõrvale tahaksid), võrdlemisi eemaletõukavalt.
Niisiis: unusta kinnisideeline suhte poole pürgimine, ära ole tutvumisrakendustes pealiskaudset mass-suhtlust harrastav sarideitija, lõpeta üritustel iga vähegi atraktiivse kaaskodaniku võimaliku partnerina mõõtmine ning lihtsalt ela! Mitte, et aeg-ajalt pisut varvast vette kasta oleks keelatud – ära lihtsalt pane sellele liiga palju fookust.
3) Uue tutvuse loomisel ole 100% autentne
Inimestel on kombeks kanda maske. Isegi kui see ei tule teadlikult, kiputakse end näitama pisut ilusamana, tublimana, tugevamana või esitletakse oma huvisid, maailmavaadet ja väärtusi nõnda, et need potentsiaalse partneri omadega paremini ühtiks. Alateadlik mehhanism, mis niimoodi käituma paneb, on tõenäoliselt hirm äraütlemise ja sotsiaalse hukkamõistu ees. Sest kes see ikka tahab tunda, et ta teisele ei meeldi?
Kuna „klantspildid“ on üldjuhul kutsuvad, siis reeglina selline „meeldida tahtmine“ ka töötab – kellegi tähelepanu suudetakse köita piisavalt, et tekiks huvi, või – veel enam – armumine ja suhegi. Aga mis juhtub, kui vastakuti satuvad kaks inimest, kes kogevad tõmmet ja astuvad suhtesse fassaadi, mitte teineteise tegeliku olemuse ja sisu peale? Pahatihti on tulemuseks kooselude sõlmimine inimeste vahel, kes objektiivselt tegelikult ei sobigi. Ning et maskide kandmine on pikas plaanis ütlemata kurnav, lastakse neil tavaliselt õige pea langeda. Siis aga hakkavad reeglina välja tulema eripärad, käitumismustrid ja asjaolud, mis tegelikkuses teineteist häirivad, kuni suuremate põrkumiste, ületamatute erimeelsuste ja lõpuks tunnete haihtumiseni ning järgmise lahkuminekuni.
Seega: tee endale teene ja ole alati 100% sina ise. Tõenäoliselt peletad sa sellega enamiku võimalikke partnereid juba eos eemale. Aga tea, et tegelikult teed sa teene nii endale kui ka kõigile teistele, sest olemata jäävad nii suur hulk tulevikulootuseta suhteid kui ka asjatu peavalu ja enese kulutamine. Kuskil seal sõkalde seas on kindlasti aga ka see väärt tera, kelle puhul just sinu tegelik olemus tekitab äratundmise. Ole lihtsalt kannatlik.
4) Väljenda oma soove, vajadusi ja piire selgelt
Umbes samal ajal, kui tegeletakse oma autentse mina ilustamata presenteerimisega, tuleks selgelt välja öelda ka see, milline on sinu jaoks hea suhte reglement. Teisisõnu – anda võimalikule partnerile teada, mis sulle meeldib, milleta sa ei saa ning mis sulle kindlasti ei sobi. Sest kuigi piisava tundlikkuse korral on võimalik teineteist lugeda ka sõnadeta, armastuse ja hiromantia vahele võrdusmärki siiski tõmmata ei saa. Soovide, vajaduste ja piiride selgelt sõnastamine aitab ennetada pettumust, sekeldusi ja põrkumisi ning tagab pikas plaanis oluliselt suurema rahulolu kui mõistatamismäng.
Läbi tuleks võtta kõik suuremad teemad, näiteks seks, rahaasjad, eneseteostus, laste kasvatamine ja ettekujutus ideaalsest kodusest olmest, aga ka arusaamad aususest, pühendumisest, truudusest ja üldistest eetikanormidest.
Seejuures on ülimalt oluline veenduda ka vastavate definitsioonide kattuvuses. Kas näiteks ausus tähendab teise inimese jaoks ikka täpselt seda sama, mida sinu jaoks? Või esineb millegi olulise mõtestamisel tingituna tema teistsugusest taustsüsteemist (perekonnast, sõprade mõjust ja varasemast elukogemusest) siiski erinevusi?
Ühest küljest aitab säärane referentsväärtuste välja ütlemine pikas plaanis suuremat rahulolu kogeda. Kuid suhte varases faasis on tegemist ka üsna hea lakmuspaberiga. Enese kõrvutamine partneri öeldule võimaldab veelkord veenduda, kas omavahel ikka sobitakse, või oleks koos toimimine tõenäoliselt siiski liiga keerukas.
Arutlemiseks: kuivõrd jätkusuutlik on näiteks suhe, kus üks eeldab kõiges absoluutset tõde ning teise jaoks on valged (või teinekord isegi muud tooni) valed igati aktsepteeritavaks osaks normist? Või kui ühe eluunistus on pürgida Äripäeva toppi, aga teine tahab kõik oma päevad sisustada pillimängu või linnuvaatlemisega?
Loomulikult võiksime argumenteerida, kas oma aususeootuse või millegi muu rõhutamine kõikidel juhtudel tingimata ikka aitab või mitte. Ei saa ju välistada, et mõni inimene ka siis udu otsustab ajada. Või äkki on mõne inimese jaoks kõikide kaartide kohe alguses lauale laotamine lihtsalt liiast? Kuid samas – mida, täpsemalt, on sul kaotada? Vähemasti tasakaalukate ja küpsete inimeste puhul teed sa õhu enda ja nende jaoks kiiresti puhtaks. Ning kõik edasised otsused muutuvad seeläbi oluliselt lihtsamaks.
Aga milleks kogu see vaevaline eneseareng ja töö?
Siinkirjeldatud endasse vaatamisega seotud sammud võivad esmapilgul tunduda üsna suure tööna – ja eks nad seda tegelikult ongi. Aga luban sulle: tasu, mida sa selle vaeva eest järgmise suhte näol saad, on seda kõike väärt. Ning ehkki täielikke garantiisid ei ole elus paraku mitte millegi osas, väheneb tõenäosus end taas notari juurest, kohtust või nukral ilmel keset kolimiskaste leida märkimisväärselt. Ehk isegi eksponentsiaalselt. Ja võimalus, et su järgmine abikaasa või elukaaslane jääb lõpuks sinu viimaseks, muutub unistuse asemel realistlikuks. Sest kuigi me ei saa enamasti muuta teisi, saame nii mõndagi ära teha enda jaoks – ja just selle kaudu otsustada, kellega me edaspidi sobitume või kuidas me koos temaga funktsioneerime.
Kui see artikkel sind kõnetas ning tunned soovi oma tulevase suhte jaoks midagi päriselt ära teha, leiad hulganisti äratundmist ja kasulikku materjali ka raamatust „Aitab draamast!“. Teos katab kõiki ülalmainitud teemasid sügavuti, praktiliselt ja lihtsasti mõistetavas võtmes ning on heaks toetavaks abivahendiks enese paremal mõistmisel ja teadlikuma armastuse suunas liikumisel.
Tagasi avalehele