Minult on järjest rohkem küsitud, et kust tuli ühel mehel idee kirjutada selline [väga teistmoodi ülesehituse ja stiiliga] raamat. Ja veel enam: miks just suhteraamat? Viimati küsis seda reedel Virumaa Teataja peatoimetaja Eva Samolberg, kui temaga ühes Rakvere – minu kunagise kodulinna – kohvikus inteka raames teekruusi taga jalga kõlgutasime. Vahemärkusena: oli väga meeldiv vestlus. Aitäh, Eva! No ja kui kõik koguaeg küsivad, väärib teema ehk ka pisut täiendavat avamist. Niisiis…
Lühidalt – ma tundsin, et kõige valguses, mis ümberringi toimub, on sellist raamatut vaja. Ning seda kinnitasid ka arutelud sõprade, tuttavate, paarisuhte- ja pereprobleemidega tegelevate psühholoogide ning raamatu potentsiaalsete lugejatega.
Umbes pooled esmaabieludest lahutatakse. Lähisuhtevägivalla statistika on enam kui kümme aastat muutunud järjest koledamaks. Või kui drastilisemad näited kõrvale jätta ja lihtsalt avatud silmadega ringi vaadata: pisut liiga tihti näeb inimesi, kes ühe keerulise partneri juurest teise juurde ekslevad või oma olemasolevas suhtes õnnelikud ei ole.
Küllap tead, mis ma sellega mõtlen. Lase korraks peast läbi kõik tuttavad, keda oled kuulnud oma paarisuhte üle vingumas, näinud selle tõttu kas kurb olemas või rahulolematust ilmutamas, oma kaaslasega nõmedalt käitumas või koguni alatult metsa poole vaatamas. Tõenäoliselt meenub selliseid tegelasi ju rohkem kui üks?
Ka mina ise olen – enne oma abikaasat – suutnud oma elu suhete vallas pisut liiga keeruliseks elada. Nii palju koguni, et olen korduvalt mõelnud: „Huvitav, kus ma küll hetkel olla võiks, kui mu praegune teadlikkus oleks minuni jõudnud varem, nii umbes kümme-viisteist aastat tagasi?“
Vaadates positiivset inertsi, mis mu elu kõiki valdkondi nüüd pärast millegi tõeliselt eluterve ja kergesti toimiva ehitamist saadab (ning kõrvutades seda oma kunagise suhtemuredest tingitud üldise pidurdatusega), kahtlustan, et kuskil oluliselt kaugemal. Ja ma ei räägi ainult emotsionaalsest heaolust. Mõtlen kõike: ka raha, edu, eneseteostust jne – sest paarisuhe mõjutab ju tugevalt kogu inimese toimimist.
Oh, kui vaid keegi söötnuks mulle õigel hetkel ette sobivas vormis asjalikku infot… sellist, mida viitsinuks kuulata/lugeda ja hoomata.
Loomulikult on kõik äsjaöeldu pelgalt mõttemäng. Ning kui see oleks juhtunud, ei oleks ma tõenäoliselt praegu temaga koos (sest, noh, „valgustatus“ ja sellega kaasnevad paremad valikud saabunuks ju varem), mistõttu ma seda tegelikult ei soovi. Kuid siit tuleb välja üks üsna oluline iva: vastavat materjali lihtsalt ei olnud veel hiljutise ajani turul.
Viimase kümnendi jooksul on meie suuremad raamatupoed pakkunud pea eranditult kas uhhuu-autorite pseudoteaduslikke, üksikute kõlavate psühholoogiaterminitega maskeeritud sõnasalateid; paistes egoga liiga noorte ja kogenematute tegelaste personaalseid turundusprojekte; angloameerika kultuuriruumi lihtsustatud masstoodangut või, teise äärmusena: nõnda põhjalikku ja akadeemilist materjali, mis keskmisel lugejal lihtsalt üle jõu käib (head materjali, aga natukene raskesti söödavat).
Kus häda näed laita…
No ja mis mul siis säärases olukorras muud üle jäi, kui proovida seda tühimikku ise täita. Vastav ettevalmistus (kirju elukogemus, analüüsivõime, poolteist kümnendit introspektsiooni, tung sõnu seada ja soov sellega teiste elu kergemaks teha) oli ju olemas.
See tähendas, et vaja oli kirjutada üks säärane suhtepsühholoogia alane raamat, mis:
- – ühendaks endas tõenduspõhise ja elulise;
- – hoiaks tempot ja oleks kergesti loetav;
- – õpetaks ja hariks;
- – paneks vaatama endasse;
ning
- – lahutaks kõige juures ka pisut meelt.
Mõistsin, et keegi ei jaksa lugeda kuiva psühholoogiaõpikut, aga kui teooria parajate tükikestena rohkete näidete sisse ära peita, võiks lõpptulem saada huvitav. Kahtlustasin, et kui inimesele näppu viibutades õpetada, mispidi maailm pöörleb, tekib tal tõrge (ja tunne, et mida, kurat, see Heiki üldse teab)… aga kui talle lihtsas vormis illustreerida, kuidas alateadvus üldjoontes toimib (ning mil moel see tema suhtekäitumist mõjutada võib), jõuab ta oluliste äratundmisteni ise. Sujuvuse, sidususe ja ladususe tarbeks tulid appi elavad olukorrakirjeldused, otsekõne ja muud ilukirjanduslikud võtted (sealhulgas show, don’t tell stiilis lugeja fantaasia toitmine). Ning, mis puudutab meelelahutust, siis väike nali kulub ju alati ära.
Kõige selle juures oli loomulikult vaja ka süsteemi ning kogu kupatus pidi sobituma mõistlikku mahtu. Seepärast jagasin ma raamatu teadlikult kuueks peatükiks, millest igaühel on suhteliselt kitsas skoop. Esimeses paneme – tuginedes, jällegi, mitmetele elulistele näidetele – paika selle, mis on eluterve ja hea. Sest, oletame, et kui raamatut satub lugema inimene, kel pole olnud ühtegi tõeliselt head suhet – kust ta üldse teab, mis on „õige“ või mille poole püüelda? Teises peatükis – kuna „targemaks saamine“ võtab aega – õpetan ma teda ilmekate näidete abil ära tundma järgmisi võimalikke ämbreid. Juba kaugelt. Nii väheneb tõenäosus enese asjatuks kulutamiseks, kuni õppimisprotsess veel käib. Kolmandas peatükis pakun talle peeglit endasse vaatamiseks, koos vajaliku tõenduspõhise võrdlusmaterjaliga. Neljandas ja viiendas räägin sellest, kuidas, juba natukene teadlikumana, midagi ilusat ehitada. Ning viimases – olgu see siis äsjaloodud või juba varasem üldjoontes toimiv suhe – kuidas seda hoida ja säilitada.
Miks nii mahuka teema juures ainult 6 peatükki ja pisut vähem kui 400 lehekülge? Sest, nagu ma reedel Evaga naljatlesin, 600 ei viitsiks ilmselt keegi enam lugeda…
Vot nii. Umbes-täpselt sellepärast saigi „Aitab draamast!“ säärane nagu ta sai. Ma tahaksin väga loota, et selle ilmumisega on turul nüüd lõpuks ka midagi pisut teistsugust: siirast, ausat, lihtsat ja mõnusasti loetavat. Midagi sellist, millest sünnib kasu võimalikult paljudele inimestele.
Või noh… eks loe läbi ja anna mulle teada, kuidas õnnestus. Ootan tänulikult igaühe tagasisidet ja võtan sõbralikult vastu ka kriitika.
Tagasi avalehele