Tähelepanelikumad lugejad on märganud, et „Aitab draamast!“ pole välja antud mitte Varraku, Pilgrimi või mõne muu suurema kirjastuse poolt, vaid selle eeslehe pöördelt vaatab hoopis vastu mu enda tagasihoidlik ja võrdlemisi tundmatu Kohal Group OÜ. Miks nii?
Tõtt-öelda kaalusin ma käsikirja kirjutamise ajal ka suurte kirjastuste poole pöördumist, sest mis seal salata, see on laisale inimesele väga mugav: müüd oma idee kirjastusele maha, kirjutad etteantud tähtaja piires teksti valmis ja lased neil muretseda kõige ülejäänu eest.
Seda ülejäänut on, muide, päris palju: trükikoja; raamatu formaadi, paberi, köitmisviisi, kaanematerjali ja kaane kattematerjali valimine; pidev suhtlus kujundaja, keeletoimetaja, sisutoimetaja (minu puhul oli neid veel mitu) ja raamatupoodidega; kõikvõimalike teenusepakkujatega lepinguliste suhete sisse seadmine, turundus ja nii edasi. Tegemist on võrdlemisi mahuka projektijuhtimisülesandega, mis, kui sa valdkonna spetsiifikat ei tea, nõuab esimesel korral üsna palju õppimist, aja ja energia panustamist. Ja mina ei teadnud alustades kirjastamisest mitte midagi – ei seda, kui palju, milliste omaduste ja hindadega pabereid on olemas, ega ka seda, kui palju on näiteks mõistlik maksta keeletoimetajale, rääkimata kõigest muust.
Kui sinna juurde arvestada tõsiasi, et sisuteksti endaga töötamine võtab tööpäevast sageli ära kaheksa või rohkem tundi, näib kõikide muude äsjamainitud toimetuste kellegi teise kanda jätmine üsna ahvatlev.
Samuti on suurtel kirjastustel teatav kaubamärgi tuntusega kaasnev usaldusväärsus, mis mõjutab osade lugejate ostuotsuseid. Sest kes siis näiteks Varrakut ei tea? Ja kui raamatu on juba välja andud see (või mõni muu) tuntud tegija, võib seda eeldatavasti võtta mingisuguse kvaliteedimärgisena.
Lisaks on kirjastustel mitmeid enda turundus- ja müügikanaleid ning autor ei pea raamatu valmimisprotsessi ise rahastama.
Olgu öeldud, et toimetamise, keeletoimetuse, küljenduse, kujunduse ja trükkimise kulu, kui sellele lisada veel mõistlik turunduseelarve, annab vähegi asjaliku lõpptoote puhul kergesti kokku viiekohalise summa, mis tuleb välja käia peaaegu korraga, ent mille tagasi teenimine võib seevastu võtta omajagu palju aega.
Kõige selle taustal hakkab kirjastuse tiivaalune esmapilgul paratamatult tunduma ühe võrdlemisi sooja ja meeldiva kohana. Ka mulle korraks tundus. Ent teemasse süvenedes selgub kiirelt, et reaalsus on siiski pisut teistsugune.
Alustame matemaatikast. Lepinguliste kohustuste tõttu ei saa ma rääkida müügitulu täpsest jagunemisest minu ja edasimüüjate vahel, ent olgu öeldud, et raamatupoe kate jääb 40 ja 60% vahele raamatu letihinnast. Need on üsna brutaalsed protsendid, mille osas eriti läbi rääkida ei õnnestu. Kuna ülejäänud ligikaudu pool raamatu hinnast peab enda sisse mahutama kujundamise, küljendamise, toimetamise ja trükkimise kulu (ning antud juhul ka 1,5 aasta jagu töötunde), pluss maksud, ei tundunud mulle ühele järjekordsele osapoolele mistahes täiendava summa ära andmine kuigi mõistlik. Jah – raamatu kirjutamisest on enamikel juhtudel niikuinii kergemaid enese elatamise viise – ent minu arvutuste kohaselt olnuks kirjastuse kaasamine rahaliselt lausa valus ning tundus seetõttu täiesti ebaloogiline.
Järgmine oluline kaalukausside nihutaja oli õiguste omamine. Kuna kirjutasin teemal, mille järgi on – lisaks Eestile – väga suur nõudlus ka mujal maailmas (eriti ingliskeelses kultuuriruumis), tahtsin saada oma teksti tõlkida ja levitada nõnda, nagu ise õigeks pean – ilma igasuguste piiranguteta. Kirjastuse kaudu tegutsedes mul seda voli poleks olnud. Praeguse plaani kohaselt saan ja kavatsen aga raamatu peatselt ära tõlkida ning e-raamatuna ka välismaiste lugejateni viia ning keegi mind selle juures kuidagi ei piira.
Kolmandaks ei saanud ma üle ega ümber tõsiasjast, et vähemalt keskmise intellektiga inimesele ei ole kirjastamine tegelikult – kui esmakordse tegutsemise õppimisfaktor kõrvale jätta – mitte midagi ületamatut. Jah – nagu iga uue asjaga, tuleb alguses kombata pimeduses ning mõned õppetunnid, näiteks ühe või teise teenuse hinna-kvaliteedi suhte osas, teevad pisut haiget. Ent inimesena, kes eelnevatel aastatel oli, lisaks meditsiinile, teinud ka üsna suures mahus müügi- ja projektijuhtimist ja sellest tulenevalt asjaajaja rolliga harjunud, ei tundunud kogu protsess siiski kontimurdev.
Pärast seda, kui oled end registreerinud Eesti Rahvusraamatukogu kasutajaks, võtab kirjastajaportaalis kirjastajaks saamise taotluse täitmine 5 minutit. Vastus tuleb paari päeva jooksul. Konkreetsele teosele ISBN-numbri saamise keerukus jääb samasse suurusjärku. Ning raamatupoodidel ei ole vähimatki vahet, kas nad astuvad lepingusse tuntud kirjastaja või mõne uustulnukaga. Ülejäänud sammud eeldavad suhtlemist, pisut võla- ja tsiviilõiguses orienteerumist (selleks, et suured firmad sulle pähe ei istuks) ning vastavate kokkulepete sõlmimist – miski, mida ma olin oma eelneval töökohal teinud kokku tervelt kaks aastat.
Lõppude lõpuks mõjutas mu otsust aga ka kogemus, mille sain kirjastustega suhtlemisel. Üks Eesti tuntumaid selle ala tegijaid arvas näiteks, et ühele päringule vastamise normaalne ajakulu on ei rohkem ega vähem kui kolm nädalat ning seejuures oli nende vastus viisakalt öeldes lakooniline ja teemast mööda. Pärast säärase „professionaalsuse“ nägemist muutus nendega koostöö tegemine – lisaks pragmaatilisele tasandile – keeruliseks ka emotsionaalselt.
Tõsi, kirjastus oleks mu elu mõnes mõttes siiski lihtsamaks teinud. Lisaks kõigele ülalmainitule osutus üheks suhteliselt ajamahukaks ülesandeks kasvõi siinse otsemüügikanali (mis kirjastusel olnuks juba olemas) loomine ja – kuna ma ei soovinud elada euroaluste keskel – raamatute automaatse postitamise korraldamine. Ning seal vajasin ma tõesti ka kõrvalist abi. Domeeniga seotud asjad, WordPressi paigalduse ja muud esmased toimetused tegin küll ise, ent saanud inspiratsiooni Kristi Saare blogist, otsisin ma endale seejärel IT-inimese. Sest kuigi enam-vähem toimiva veebipoe saab luua ka pelgalt WordPressi ja WooCommercei baasil, eeldab natukenegi rafineerituma funtsionaalsuse pakkumine juba koodi kirjutamist. Ja noh – seda ma lihtsalt ei osanud (ega oska endiselt). Ning õppimine võtnuks liiga kaua aega ja sellisel määral energiat, mida mul muude toimetuste kõrvalt lihtsalt ei jätkunud. Vastav abikäsi tuli raamatu ilmumise lõppjärgus mu kunagisest töökohast, Rakvere Haiglast, ühe sealse IT-spetsialisti näol (suur aitäh ladusa koostöö eest, Erko Sten Hürges!).
Järgmiseks sammuks oli API integratsiooni (et tarneandmed minu e-poe ja pakiteenuse tagaja vahel liiguks automaatselt), laoteenuse, pakkimise ja otsemüügi raames raamatute pakiautomaatidesse saatmise korraldamine. Pärast umbes viite või kuute pakkumist osutus üllatuslikul kombel parimaks siinse turu üks vanimaid ja suuremaid tegijaid – Itella Smartpost. Arvasin küll, et tõenäoliselt saan atraktiivseima hinna-kvaliteedi suhtega lahenduse mõnelt väikefirmalt, aga võta näpust… Itella laojuht Edi Taukul nõustus minusuguse pisikese putuka jaoks mobiliseerima suure firma ressursse ning oli erakordselt meeldiv ja abivalmis. Anneli Toomel-Stern korraldas koos Erkoga automaatse andmevahetuse minu e-poe ja Itella laoprogrammi vahel ning Olga Kapanen aitas tagada vajaliku logistika. Kõik sujus kiirelt, professionaalselt ja õiglaste kuludega. Seega – ka antud ülesanne ei olnud midagi ülemäära keerulist. Tuli lihtsalt otsida head inimesed, kes pisut toetaks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et otsustasin ise kirjastamise kasuks umbes sarnastel põhjustel, nagu keskmine kinnisvaraostja või -üürija, kes jätab vahelt ära maakleri: tegemist on ülesandega, millega iga enam-vähem arukas inimene saab tegelikult omal käel hakkama ning lõppude lõpuks on niimoodi ka lihtsalt mõistlikum – igas mõttes.
Tagasi avalehele