Kas oled oma suhtes tundnud, et reaalsus justkui libiseb käest – et sa ei saa enam kindel olla, kas mäletad sündmusi õigesti või oled tõesti „liiga tundlik“, nagu sulle öeldakse? Kui jah, tasuks järgnev artikkel süvenedes läbi lugeda.
Nartsissismi kui mõiste korrektsest kasutamisest
Nartsissism on üks huvitav teema, mis kipub inimesi jagama kahte teineteisega vastanduvasse leeri.
Ühes pundis on need, kes kalduvad seda terminit totaalselt üle kasutama. Mõistmata teaduskirjanduses isiksushäirete kirjeldamisel ja hindamisel rakendatavaid täpsemaid kriteeriume, üldistavad ja sildistavad nad – ning tahavad nartsissistiks nimetada – vaat et enamikke enesekeskseid või muus mõttes nõmedavõitu tegelasi.
Kahtlustan, et säärane liigkasutus tuleneb peamiselt kahest allikast:
1. Populaarpsühholoogia ja sotsiaalmeedia
Ingliskeelne sisu (YouTube, Instagram, TikTok, eneseabikanalid) tõlgendab ja pruugib terminit narcissism sageli väga laialt – pahatihti võidakse seda kasutada lausa pea iga keerulise või ebameeldiva kaaskodaniku kohta. Seda võimendab asjaolu, et inglise tavakeeles tähendab narcissism [muuhulgas] ka mittekliinilist liialdatud enesearmastust, tähelepanuvajadust või empaatiapuudust. Säärane keelekasutus imbub sageli otse edasi eesti keelde ilma asjakohase kontekstuaalse või teadusliku filtrita.
2. Meedia ja suhtediskursus
Eesti meediaruumis tõlgitakse välismaiseid artikleid ja eneseabiportaalide sisu sageli sõna-sõnalt. Ning kuna nartsissism kõlab psühholoogiliselt autoriteetselt, kasutatakse seda klikipüügi eesmärgil ja selgitava märksõnana väga paljude suhteprobleemide puhul.
Tagajärg: sõna nartsissism on Eestis muutunud justkui üldterminiks egoismi ja empaatiapuuduse kirjeldamisel, kuigi kliinilises mõttes on nartsissistlik isiksushäire tegelikult märksa haruldasem (ja ohtlikum).
Äsjamainitud pundile vastanduvad jällegi tugevalt erialaspetsialistid – psühholoogid, psühhiaatrid ja terapeudid – kellele säärane keelekasutus ilmselgelt ei meeldi. Võin näost näkku suhtluse kokkuvõttena öelda, et nii mõnigi spetsialist läheb lausa tagajalgadele, kui ilma vastava paberita (loe: kraadita) inimene mainitud terminit tahab pruukida. Ja eks ma mingis mõttes saan neist aru ka – sest konkreetne mõiste ongi ju tegelikult ülekasutatud. Ning tagatipuks on see siinmail ametlikult tunnustatavast rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist (RHK-10) sootuks puudu. Seal on küll välja toodud sellised spetsiifilised isiksushäired nagu näiteks paranoiline, skisoidne, dissotsiaalne, piirialast tüüpi ebastabiilne, histriooniline, obsessiiv-kompulsiivne ja sõltuv. Kuid nartsissismi eraldi kategooriana seal tegelikult ei ole. Sisuliselt saab seda kajastada ainult:
– koodiga F60.8 „Muud spetsiifilised isiksushäired“ või
– koodiga F60.9 „Täpsustamata isiksushäire“.
Objektiivsuse huvides on seda hea teada. Samuti on oluline mõista, et ühe või teise häire üksikuid erinevaid sümptomeid – ilma, et need annaks välja täiemahulise kliinilise probleemi mõõtmed – esineb tegelikult vaat et meil kõigil. Sellest tulenevalt võib (eriti piiratud teadmiste foonil) kergesti tekkida oht ennatlikuks sildistamiseks. Lisaks esineb erinevate häirete avaldumisviisides teatavat kattuvust. See tähendab: mingi kindel teguviis või käitumismuster (näiteks kalduvus manipuleerida) võib tegelikult seostuda rohkem kui ühe häirega. Samuti võib vaadeldav probleemne inimene samaaegselt ilmutada mitme eri häire tunnuseid. Mainitu tõttu on asjatundmatumal või vähemkogenud vaatlejal võrdlemisi kerge olukorda valesti hinnata.
Samas: näiteks Ameerikas – riigis, kus elab üle 300 miljoni inimese – on nartsissism kohaliku psühhiaatrite assotsiatsiooni (APA) poolt täiesti selgelt määratletut ning leiab kajastust raamistikus nimega DSM-5 (Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat, 5. väljaanne), mida kasutatakse seal kliinilises praktikas paralleelselt RHK-ga. Ja kui vaadelda DSM-5 ning selles sisalduvate terminite tunnustamist teadustöös, nähtub, et tegelikult teevad seda lausa üle 70 riigi. Ka enamik Euroopa teadusajakirju ja andmebaase (sh European Psychiatry, Elsevier ja Springer) ei piirdu RHK-ga, vaid aktsepteerib DSM-5 kriteeriume täisväärtusliku teadusliku alusena, eriti isiksuse- ja meeleoluhäirete uurimisel.
Seega, äkki me ikkagi julgeme nartsissimist rääkida? Minu hinnangul on oluline seda teha, sest ehkki ühest küljest liigkasutatav keelend, on ju ometi tegemist ka päriselt eksisteeriva tõsise kliinilise probleemiga, millele üldmõistetava termini omistamine, kui sellega käib kaasas adekvaatne kirjeldus, aitab seda paremini tuvastada. Nartsissismi objektiivne äratundmine aitab end omakorda kaitsta selle potentsiaalselt väga traumeerivate mõjude eest – või neist eemalduda ja terveneda, kui juba ollakse nartsissisti ohvriks sattunud. Küsimus on vaid selles, kuidas seda arutelu pidada. Teen ettepaneku, et proovigem tasakaalukalt – harigem end võimalikult paljude eri allikate abil ja õppigem märkama punaseid lippe. Kuid ärme päris igal pool ka sama kolli püüa näha. Klikinäljas kollase meedia asemel on nii kaine mõistuse säilitamise kui ka enese kaitsmise nimel mõistlik vaadata, milliseid nartsissismi tunnuseid nimetavad usaldusväärsemad allikad. Teeme seda järgnevalt koos.
Kuidas nartsissisti ära tunda?
Vastavalt DSM-5 viimasele redaktsioonile on nartsissistlik isiksushäire püsiv tajutava grandioossuse, imetlusevajaduse ja empaatiapuuduse muster, mis algab varases täiskasvanueas. Häiritud on isiksuse toimimine kahes põhivaldkonnas:
1. Enesefunktsioon
– identiteet: liialdatud enesehinnang ja võimufantaasiad; sõltuvus välisest kinnitamisest; kõikumine grandioossuse ja tühjuse vahel.
– eneseregulatsioon: eesmärgid keskenduvad teiste imetluse või heakskiidu saavutamisele.
2. Inimestevaheline funktsioon:
– empaatia: piiratud võime mõista teiste tundeid ja vajadusi, kui need ei toeta enese väärtuslikuna tundmist.
– intiimsus: suhted on pealiskaudsed, orienteeritud staatusele ja peegeldavale imetlusele.
Samuti esineb ehtsa nartsissisti puhul vähemalt viis järgmisest üheksast tunnusest:
1. Suurustamine (liialdab saavutustega).
2. Fantaasiad piiramatust edust, võimust, ilust või ideaalarmastusest.
3. Tunne, et ta on eriline ja teda saavad mõista vaid teised erilised inimesed või institutsioonid.
4. Vajadus liialdatud imetluse järele.
5. Tunneb õigust erilisele kohtlemisele.
6. Kasutab teisi ära oma eesmärkide saavutamiseks.
7. Puudulik empaatiavõime.
8. Kadestab teisi või usub, et teised kadestavad teda.
9. Näitab ülbet või üleolevat käitumist või hoiakut.
Veel on talle tüüpilised kindlad emotsionaalsed reaktsioonid: kriitika kutsub esile häbi, viha või sügava tühjuse.
Iseloomulik dünaamika: väline eneseülistus varjab sisemiselt habrast ja ebakindlat minapilti. Lisaks on häire laiahaardeline ning avaldub erinevates kontekstides (töö, suhted, sotsiaalne käitumine).
Allikas: Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (2022). Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat, 5. väljaanne, täiendatud versioon (DSM-5-TR).
Nartsissismi ilmingud koos mõningate näidetega
Ülevaateartikli „The Dark Side of Empathy in Narcissistic Personality Disorder” (Frontiers in Psychiatry, 2023) ja selles sisalduva 69 allika põhjal võib nartsissimi tunnuseid kokkuvõtlikult sõnastada ka järgmiselt:
– Selektiivne ja manipuleeriv empaatia: nartsissist võib kognitiivsel tasandil mõista, mida teised tunnevad või vajavad, kuid ei tunne seda nendega kaasa. Teiste mõistmist kasutab ta hoopis mõjuvõimu, kontrolli või imetluse saavutamiseks.
– Emotsionaalne tuimus: ta tajub tundeid mõistuse tasandil, kuid ei loo nendega sügavamat sisemist kontakti. Lisaks võib ta näida rahulik või ükskõikne olukordades, kus teised kogevad soojust või kaastunnet.
– Üleolekuvajadus: ta otsib pidevalt kinnitust, et on teistest parem, targem või väärtuslikum. Imetlus ja tähelepanu toimivad talle emotsionaalse kütusena, ilma milleta tal on raske funktsioneerida.
– Peidetud ebakindlus: enesekindla ja kontrollitud pealispinna all on sügav hirm alaväärsuse ja tagasilükkamise ees. Väiksemgi kriitika võib vallandada tugeva kaitse- või rünnakureaktsiooni.
– Emotsioonide kõikumine: tema enesetunne võib liikuda kiiresti ülevusest tühjusesse. Ühel hetkel tunneb ta end erilisena, järgmisel väärtusetuna.
– Võistluslik maailmapilt: nartsissist tajub teisi inimesi konkurentide, mitte partneritena. Ka lähisuhtes käivitub võistlus tähelepanu ja võimu pärast.
– Põlgus ja vaenulikkus: kui teised ei kinnita tema väärtust ja erilisust, reageerib ta põlguse, viha või distantseerumisega. Tundlikkus kriitika suhtes muudab ta kergesti ründavaks.
– Instrumentaalne suhtumine: inimesed on tema jaoks vahendid eesmärkide saavutamiseks. Lähedus on sageli strateegiline, mitte siiras.
– Kalkuleeritud heatahtlikkus: ta võib näida abivalmis või hooliv, kuid enamasti on selle taga soov jätta endast hea mulje või saada vastutasu.
– Raskused eneseregulatsiooniga: nartsissistil on keeruline taluda häbi, viha ja frustratsiooni. Kui tunded muutuvad liiga tugevaks, reageerib ta eituse, süüdistamise või eemaldumisega.
– Sisemine vaakum: ilma välise tähelepanu ja imetluseta tunneb ta end nähtamatu või olematuna. See tekitab pideva vajaduse uue valideerimise järele.
– Minapildi dissonants: ta tajub vastuolu selle vahel, kes ta tegelikult on, ja selle vahel, millisena ta tahab end näha. See sisemine pinge toidab ebastabiilset käitumist.
– Ebapüsivus ja käitumismaneeri polaarsed kõikumised lähisuhetes: suhtes nartsissistiga vahelduvad idealiseerimine ja eemaldumine. Esmalt tõstetakse partner pjedestaalile – seejärel järgneb jahtumine, põlgus või viha.
– Haavatavuse eitamine: nartsissist ei tunnista vajadust läheduse või toe järele. Ta peidab oma sõltuvust üleoleku, ratsionaalsuse või külmuse taha.
Uurimus “Conceit and deceit: Lying, cheating, and stealing among grandiose narcissists” (O’Reilly & Doerr, 2020) mainib veel ühte nartsissiste puhul tavalist nähtust – petmist ja valetamist: isegi, kui nartsissist kogeb seejuures teatavat süütunnet, kipub ta enesehinnangu tõstmise, kuvandi säilitamise või muude eneseülendusvajaduste katmiseks valetama või kasutama erinevat laadi pettust.
Ning tagatipuks ei saa mööda vaadata ka vägivallast. Kuid: ehkki kerge oleks nartsissistiks tituleerida enamikke peksjaid, näitavad meta-analüüsid ja kliinilised ülevaated (nt „Narcissism and Intimate Partner Violence: A Systematic Review and Meta-Analysis“, 2024), et nartsissistlik agressioon ilmneb peamiselt hoopis psühholoogiliste vahendite kaudu, enamasti mitte otsese füüsilise rünnakuna. Tavapärane on eelpoolmainitud hirmutamise, süüdistamise, karistava vaikimise ja manipulatsioonide kasutamine. Füüsiline vägivald võib aga tekkida äärmuslikus „nartsissistliku raevu“ seisundis – näiteks, kui inimene tajub oma kuvandi täielikku purunemist või avalikku häbistamist.
Tundub tuttav? Kui jah, on mul siiralt kahju. Kuid loe edasi. Artikli järgnev osa toob välja valiku nartsissistliku väärkohtlemise mõjusid.
Nartsissismi tagajärjed lähisuhtes
– Esmalt valab nartsissist oma ohvri enamasti „armastuse“ ja kiindumusavaldustega üle. Tegemist on taktikaga viimase n-ö konksu otsa saamiseks. Seejärel hakkavad aga vaikselt vahelduma soojuse ja ootamatu külmuse, distantseerumise või koguni vihkamise tsüklid. Säärane emotsionaalne ebastabiilsus põhjustab reeglina suurt stressi ning tekitab segaduse ja abituse tunnet, mis soodustab ohvris lootusetuse või potentsiaalselt isegi depressiooni teket.
– Korduv sõnaline ja emotsionaalne devalveerimine (süüdistamine, alandamine, pidev enda või teistega võrdlemine) viivad ohvri enesehinnangu järk-järgulise languseni.
– Mingil hetkel üritab nartsissist oma ohvrit viimase tugivõrgust eraldada, et suurendada kontrolli ja vähendada tema vastupanuvõimet. Tüüpiliseks ettekäändeks on märkused stiilis „see või teine sõber/lähedane ei mõju sulle hästi, ta on tegelikult halb inimene“ jne. Osal juhtudel satubki ohver seeläbi sotsiaalsesse isolatsiooni.
– Nartsissist võib mistahes olukordades reageerida ettearvamatult, kostitada oma partnerit vihapursetega või karistada teda hoopis vaikusega. Kuna ohver elab pidevas valmisolekus partneri tujumuutusteks, häälestab see ajapikku tema närvisüsteemi kroonilisse pingeseisundisse. Tulemus – ärevus ja hüpervalvsus.
– Jätkuvad idealiseerimise ja hülgamise perioodid tekitavad ohvri ajus dopamiini-kortisoolitsükli, mille tulemusel kujuneb väärkohtlejaga emotsionaalne sõltuvus.
– Kuna nartsissistile meeldib partnerit kontrollida ja omale meelepärase kuvandi järgi vormida, on ohvri minapilt lõpuks kerge murenema – tavaline on identiteedikriisi teke.
– Konfliktide lahvatades rakendab nartsissist süsteemset ohvri emotsioonide tühistamist („su tunne pole põhjendatud“), vastutuse ümberpööramist ning paneb ohvri tundma end probleemi põhjustaja, mitte kannatajana („sina ajad mind ju niimoodi käituma“), mistõttu võib ohver täiesti teenimatult kogeda ka häbi ja süütunnet.
– Teatud hetkel võib nartsissist oma partneri ära lõigata igasugusest (ka instrumentaalsest) soojusest ja lõpetada vähesegi hoolivuse ilmutamise, mis viib ohvri kergesti täiendava psüühilise ja füsioloogilise läbipõlemiseni – kogetakse tühjusetunnet ja emotsionaalset kurnatust.
– Kontrolli säilitamiseks rakendab nartsissist läbimõeldud gaasivalgustamist (ingl gaslighting) ja reaalsuse moonutamist. Ohvri psüühika eraldab selle (ja muud valusad kogemused) teadvusest, et taluda pidevaid vastuolusid ja segadust. Selle lõpptulemuseks on emotsionaalne tuimus – tunne „nagu vaataks elu kõrvalt“ või „kõnniks udus“. Inimene võib avastada end suvalistel argitegevustel isegi justkui „kinni kiilumas“. Psühholoogiline termin, mis seda tähistab, on vaimne dissotsatsioon.
– Lõpuks võib ohvril pideva hirmutamise, kriitika, karistava vaikimise ja muu emotsionaalse virr-varritamise foonil tekkida krooniline stressivastus, mis võib kujuneda traumajärgseks häireks ehk posttraumaatiliseks stressihäireks (ingl PTSD), mida lisaks hüpervalvsusele võivad iseloomustada ka flashback’id ehk mälusähvatused, unetus, seedehäired, pea- ja lihasvalu, higistamine, südamepekslemine, vältimiskäitumine jne.
Miks on oluline teada nii paljusid nartsissismi tunnuseid ja tagajärgi?
Kõik äsjaloetletu – eriti vaimne dissotsieerumine ja posttraumaatiline stressihäire – on karmid nähtused, mis võivad inimese normaalse funktsioneerimise sisuliselt halvata. Kaks viimast on ka sõna otseses mõttes ohtlikud. Isiklikult olen dissotsieerumise tõttu sattunud näiteks autoga laupkokkupõrkesse – mõistus kiilus lihtsalt nii kinni, et teostasin ristmikul pöörde täiesti valel hetkel. Oleksin pidanud otsetulija läbi laskma, aga andsin hoopis gaasi ning keerasin vastassuunda. Alles kui pauk oli ära käinud, sain aru: „Aa, otsetulija…“
Ja kahtlemata on mõlemad seisundid indikatsiooniks sellest, et midagi on su elus olnud pikema aja vältel väga valesti.
Aga reaalsus on see, et suhe nartsissistiga pole ainus, mis mainitud tagajärgi esile kutsuda võib. Sarnane mõju on potentsiaalselt näiteks ka piirialase isiksushäirega partneri ebastabiilsuse liiga pikal talumisel.
Ent kui piirialane kipub teinekord vanusega leebuma ning teda on võimalik sinu ja tema samaaegse tahtmise ning läbimõeldud teraapia abil sageli aidata, siis nartsissisti elutervemaks muutmine on sootuks raskem protsess. Nartsissisti loomus (nt kontrollivajadus, agressiivsus ja manipuleerimine) kipub terapeutilist progressi tugevalt takistama. Ja üleüldse – selleks, et teraapiani jõuda, peab ta esmalt seda ise tahtma. Aga sageli nartsissist ju isegi ei tunnista, et temas üldse midagi valesti on. Kunagi, kui ma enda sellele mind dissotsieerumiseni viinud partnerile tema teisi kahjustava käitumise osas märkuse tegin ning resoluutselt muutust nõudsin, teatas ta lihtsalt: „Ma olen väga rahul sellega, milline ma olen ja ei kavatse muutuda.“
Ühele teisele nartsissisti tunnustega tegelasele, kelle temapoolset naise ja laste järjepidevat väärkohtlemist ma enam kõrvalt vaadata ei suutnud, saatsin ükskord pika ta käitumist ja selle tagajärgi analüüsiva kirja. Tema valetas aga hiljem lihtsalt, et ei saanud kirja kätte. Seepeale saatsin sama kirja tuimalt uuesti, mispeale järgnes teema täielik ignoreerimine. Samalaadset resistentsust enese parandamise osas kirjeldatakse tihti ka uuringutes.
See tähendab: kui su vaimne ja füüsiline tervis, laste heaolu ja muu seesugune sulle vähegi oluline on, oleks tõenäoliselt targem sellisest inimesest võimalikult kiirelt eemalduda. Selleks on vaja sul aga ta esmalt selgelt tuvastada. Ning mida rohkemate ülaltoodud punktide juures sa äratundmist koged, seda kergem on otsustada, kas oled sattunud pesuehtsa nartsissisti otsa – või õnneks siiski mitte.
Olgu öeldud, et diagnoose panevad ning vastavasisulisi hinnanguid annavad meil Eestis tegelikult psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid – aga enese kaitsmise ja oma elu muutmise vastutus lasub lõppkokkuvõttes ikka sinul endal. Ning võimekus seda teha algab teadlikkusest. Loodetavasti on siinsest artiklist selle tõstmisel kasu!
Abistava vahendina on artiklile lisatud PCL-5 (PTSD Checklist for DSM-5) eesti keelde tõlgitud tööversioon traumajärgse stressihäire küsimustikust, mida kasutatakse mitmes teraapiapraktikas. Tuleb teadvustada, et see on enesehindamisvorm, mille vastus ei võrdu ametliku traumajärgse stressihäire diagnoosiga. Ning traumajärgse stressihäire esinemine ainuüksi ei kinnita, et selle põhjuseks on tingimata nartsissistlik väärtkohtlemine. Kuid lootus on, et see aitab sul pilti pisutki enese jaoks selgemaks saada. Sest päris niisama selle testi märkimisväärselt kõrge skoor ka ei teki.
Vastused käivad viimase kuu jooksul kogetud sümptomite kohta.
Iga väide hinnatakse skaalal 0–4:
0 = mitte üldse | 1 = natuke | 2 = mõõdukalt | 3 = üsna palju | 4 = väga palju
Posttraumaatilise stressihäire kontrollnimekiri (PCL-5)
Kui palju on Sind viimase kuu jooksul häirinud järgmised probleemid:
1. Korduvad ja häirivad mälestused traumaatilisest sündmusest?
2. Häirivad unenäod traumaatilisest sündmusest?
3. Tundmine, nagu sündmus juhtuks uuesti (taaselamus, flashback)?
4. Tugev emotsionaalne stress, kui miski meenutab traumat?
5. Füüsiline reaktsioon (nt südamekloppimine, higistamine), kui miski meenutab traumat?
6. Traumat meenutavate mõtete, tunnete või jutu vältimine?
7. Traumat meenutavate tegevuste, kohtade või inimeste vältimine?
8. Võimetus meenutada olulisi osi sündmusest?
9. Negatiivsed uskumused enda, teiste või maailma kohta („Ma ei saa kedagi usaldada“, „Ma olen halb“)?
10. Enda või teiste süüdistamine juhtunu pärast?
11. Püsivad negatiivsed emotsioonid (hirm, viha, süü, häbi)?
12. Vähenenud huvi tegevuste vastu, mida varem nautisid?
13. Tundetuimus või eemaldumine teistest inimestest?
14.Raskused positiivsete emotsioonide (rõõm, armastus) tundmisega?
15. Ärrituvus, vihapursked või agressioon?
16. Riskantne või enesehävituslik käitumine?
17. Hüpervalvsus (liigne valvsus võimalike ohtude suhtes)?
18. Liigsete ehmatusreaktsioonide esinemine?
19. Keskendumisraskused?
20. Unehäired (raskused uinumisega, magamisega või rahutu uni)?
Tulemuste tõlgendamine
Punktide summa: 0–80.
Tõenäoline posttraumaatiline stressihäire: üldsumma ≥ 33 viitab sümptomite kliiniliselt olulisele raskusele.
Oluline on teadvustada, et kuigi selle küsimustiki täitmine võib anda sulle teatava indikatsiooni seisundi tõsidusest, siis täpsemaks diagnoosimiseks peab hindamise siiski tegema koolitatud spetsialist.
NB! Kui siinse materjali läbi töötamine süvendas su kahtlust, et võid olla sattunud nartsissisti ohvriks, soovitan järgmise sammuna pöörduda abi saamiseks (sh oma kahtluste kinnitamiseks või ümber lükkamiseks) mõne erialaspetsialisti poole. Sobivad kontaktid võiksid olla näiteks kliiniline psühholoog või traumateraapias kogenud terapeut, vajadusel võiks kaasata ka psühhiaatri. Objektiivsuse huvides on oluline täpsemalt hinnata nii sinu psühholoogilist seisundit, kogetud käitumismustreid (näiteks, kas partneri käitumine vastab selgelt väärkohtlemisele või on äkki tegemist muud laadi lahkhelidega) kui ka selle konteksti ja järjepidevust. Suunda aitab valida ka ohvriabi kriisitelefon 116 006.
Tagasi avalehele
