
Inimesed, kes on halbades või muus mõttes konarlikult toimivates suhetes, ei usu pea kunagi, kui lihtne ja püsiv armastus tegelikult olla võib – kuni nad lõpuks ise sellise suhteni jõuavad. Need, kes on tõelise kerguse aga lõpuks saavutanud, ei suuda enam mitte mõista, kuidas kunagi üldse teistmoodi sai… või miks peaks keegi leppima millegi vähemaga.
Alustuseks tuleb mainida, et ma ei ole lootusetu romantik või idealist. Või, noh – tõele au andes, ma siiski olen romantik. Ja ilmselt pisut ka idealist. Ent naivismi ja roosade prillide asemel on mu paarisuhtealase maailmavaate kujundanud külluslik doos valulik-kainestavat realismi – maakeeli s#tta. Teisisõnu: praegune optimistlik armastuseapostel on ära näinud ka spektri teise, tumedama otsa. Tegelikult lausa selle väga tumeda. Sääraste kogemuste puhul on inimesel aga üpris mitu valikut: kas kibestuda ja lõpetada armastuse puhtusesse uskumine, uskuda sellesse mööndustega (otsustada näiteks, et pisut teineteise sõimamist, petmist või muusugust asjatud draamat on osa normist) või võtta endale siiski eesmärgiks kellegagi tõeliselt ilusa ühise elu ehitamine ning käituda alustuseks ise selle vääriliselt. Mina lihtsalt valisin viimase. Ehk, oma jutlust pean ma positsioonilt, milleni ma jõudsin läbi teadliku otsuse, kangekaelse järjepidevuse ja kannatlikkuse.
Sellelt samalt positsioonilt tundub mulle põnev lahata mõningaid levinud seisukohti, mille vastu minusugune hea suhte usku mees regulaarselt põrkub. Ja kes teab. Äkki leiad Sina, hea lugeja, järgnevatest arutlustest ka mõne väärt mõtte, mis Sind Su käesolevas eluetapis pisut edasi aitab? Lahkan neid uskumusi läbi allolevate eluliste näidete.
„Oodake, kuni te pikemalt koos olete – küll see tunne muutub…“
Meenub üks seltskondlik koosviibimine ajast, mil olime Kerstiga suhtes olnud alles umbes neli aastat. Säärane oleng, milliseid enam-vähem heal järjel varakolmekümnendike seas ikka korraldada tahetakse. Värskelt valminud äärelinna majas võõrustati poolt tosinat sõpra ja nende naisi. Kaasa võetud lapsed tegid omavahel lasteasju, mehed käisid sauna ja grilli vahet ning naised olid kogunenud suure toa laua ümber.
Ühel hetkel leidsin ma end teatud põhjusel – tolleks põhjuseks oli naiste huvi „Aitab draamast!“ kirjutamise vastu – nendega selle sama laua tagant, minu kõrval kunagise klassivenna abikaasa. Mälu järgi pakun, et tema kooselu mu klassivennaga oli tolleks hetkeks kestnud ehk oma kümme aastat. Täpselt ei mäletagi, miks – ilmselt oli ajendiks mõne sõnumi tekitatud värin – vaatasin ühel hetkel oma telefoni, mida loomulikult märkas ka klassivenna kaaslane. Silmates mu telefoni taustapilti, milleks oli (ja endiselt on) Kersti naeratav nägu, kostus silmapilkselt: „Oi… nii nunnu! Tal on naise pilt taustaks! Meil oli ka alguses nii. Oodake veel paar aastat, küll läheb üle…“ Seejuures ütles sisetunne mulle üsna veenvalt, et tegemist ei olnud pelgalt heatahtliku tögamisega. Pigem tajusin passiiv-agressiivsevõitu nalja ja selle taha peidetud torget inimese poolt, kelle kehtivat maailmapilti oli miski just natukene riivanud.
Seda sama suhtumist – et teineteise suunas kogetav soojus, armastus, kirg ja kõik muu kaunis – peab kindlasti ajapikku asenduma millegi oluliselt pragmaatilisemaga (et mitte öelda tuimaga) kohtab väga sageli. Ja karm tõde tundub olevat, et umbes sama sagedasti see päriselt nii ka on. Märkimisväärne osa paare ei oska kahjuks seda ilusat, mida nad suhte alguses kogevad, eriti pikalt alal hoida. Nõnda lepivad nad peagi järjest vähema seksi, harvema armastuse avaldamise, ilusate žestide ja leigema omavahelise lävimisega, lubavad endale järjest rohkem torinat või halvatoonilist suhtlust ning vajuvad – kes rohkem, kes vähem – iseenesestmõistetavuse halli udusse. Järgneb elu korteri- või majakaaslastena, millega käib kaasas kas olukorraga leppimine või rahulolematus, kuidas kellelgi. Minu enda tutvusringkonnas tundub see kehtivat vähemalt kahel kolmandikul juhtudest. Ja noh, kuna paljud teised elavad ju ka nii, ongi säärast olukorda endale mugav põhjendada paratamatusega.
Aga kuskil seal kõrval – ja see on siis too ülejäänud kolmandik – on siiski üks seltskond, kes oskab ka teisiti. Jättes siinkohal kõrvale mind ennast – tean üsna mitmeid paare, kes on koos olnud kümnendeid (pean silmas 20-40 aasta pikkusi suhteid), osad koguni üle poole oma elust, ent kes pole ikka seda soojust ja sädet minetanud. Või siis on suutnud nad selle teadliku tegevuse tulemusena uuesti leida. Hoolimata kõikidest katsumustest, mida pikk ühine elu on paratamatult endas kätkenud, käiakse endiselt igal pool koos, hoitakse käest kinni, vaadatakse teineteist armunud pilguga, tuntakse soovi õrnusi vahetada ning väljendatakse oma meelsust nii omavahel kui ka avalikult.
Seega: leigus ei ole paratamatus. See, et suur hulk inimesi seda ei suuda, ei tähenda veel, et ilusate omavaheliste tunnete erksana hoidmine oleks võimatu. Küsimus on siiski konkreetsetes osapooltes.
Vähemal või rohkemal määral teineteisele nähvata ja halvasti öelda on okei – võtab pingeid maha ja paha tunne läheb ju üle.
Siinkohal meenub järgmine samuti kümmekond aastat koos olnud paar. Nende dünaamikat võiks ühistel koosviibimistel nähtu põhjal kirjeldada umbes nii: naine turtsub ja väljendab rahulolematust – näiteks mehe ebapiisava panuse osas ühiste kohustuste katmisel – ning mees pingutab kõigest väest, et seda eirata, vastates pelgalt stiilis „Jajah…“, „Mida iganes“ või mõnel muul sarnasel viisil. Külalistel on seejuures loomulikult ebamugav. Või siis turtsub mees – naljakal kombel samalaadsetel põhjustel – ning naine nähvab vastu, nõnda et külalistel on taaskord imelik. Seejärel pannakse Instagrami üles pilt sellest, kui hästi kõik on ja ring algab otsast peale.
Kui selle suhte meespoolele ükskord vihjasin, et võib-olla säärane suhtlusviis kaugele purjetamiseks siiski parim taktika pole, oli ta kiire vastama, et nende suhtega on kõik parimas korras. Taoline ventileerimine pidi koguni aitama pingeid maandada ning pärast olevat elu alati väga ilus.
Reaalsuses olen aga täheldanud, et sellise suhtlusmaneeri kinnistumist taluvad pikemas perspektiivis kahjudeta vaid vähesed suhted. Tüüpilisem on see, et nõme käitumine hakkab ajapikku alateadvuse süvakihtidesse märkamatult talletuma ning kipub põhjustama kas 1) emotsionaalset kaugenemist või 2) edaspidiste lahkhelide järjest kergemat lahvatamist ning eskaleerumist. Teinekord ka mõlemat. Viimast illustreerib hästi äsjamainitud suhte naispoole üks emotsionaalne purse, mille käigus ta kunagi – ilmselt tahtmatult – mulle emotsionaalselt deklareeris, et kui ta abikaasa end ei muuda, tuleb neil lahutus (hoolimata kõikidest ilusatest piltidest Instagramis).
Ehk siis: tegelikult tasub siiski mõelda, mida ja kuidas oma partnerile öelda. Kõik talletub kuskile. Rahulolematust või mistahes muid probleeme saab lahata ka sõbralikult ja rahulikult. Ning mida aegsamini ja tsiviliseeritumalt oma muresid väljendada, seda vähem esineb tungi neid endast ebameeldival viisil välja sülitada.
Jutustad siin heast suhtest, aga kas sul lapsi on…? Ehk: suhe võib ju enam-vähem toimida, kuni tuleb järelkasv, aga seejärel on kõik niikuinii (vähemalt mingil määral) pekkis. Ning üleüldse – lapsed on maru hea põhjendus ühe suhte õnnetule hetkeseisule.
Lapsed muudavad suhte mehe ja naise vahelist dünaamikat fundamentaalselt, selge see. Tähelepanu ei jagu enam ainult teineteisele, kumbki partner saab juurde paraja portsu vastutust ja kohustusi ning seejuures on ööpäevas endiselt piiratud hulk tunde. Sageli näib, nagu kunagi laulis Lauri Saatpalu, et „üks hetk päevast jäi puudu,“ rääkimata võimalikest muredest, mis uue elu sirgumisega samuti kaasas käivad.
Ent järelkasvuga oma hädade põhjendamise või hea suhte võimalikkuse kahtluse alla seadmise juures võtab mind alati muigama suhtumine, mille kohaselt oleks laste saamine justkui tingimata elu suurim ohvrimeelsust nõudev saavutus ja proovikivi. Võrdluseks: kas siis näiteks abikaasa permanentne invaliidustumine ei ole proovikivi? Või kuidas oleks ettevõtjana ebaõnnestumisega ning säärase rahalise hävinguga, mille tagajärgi likvideerivad mõlemad partnerid ka eraisikutena veel pikki aastaid, taludes seejuures äärmist kitsikust? Mõlema äsjatoodud päriselulise näite puhul, millest ma, muide, räägin ka raamatus, suudeti miskipärast teineteisega endiselt hästi käituda ning oma suhet hoida. Ning mis kõige kurioossem, kuskil taustal olid olemas ka lapsed, kellest kõige kiuste kasvatati normaalsed inimesed.
Analoogseid näiteid võiks tuua veel mitmeid: ühe partneri ootamatu elumuutev diagnoos, kaaslase kroonilised vaimse tervise probleemid, ränga erivajadusega pereliikme eest hoolitsemine jne – tean juhtumeid, kus isegi säärastes olukordades on suudetud suhte headus säilitada.
Niisiis: kui suhe toimib ladusalt enne lapsi, elab see tõenäoliselt kenasti üle ka laste saamise, ilma et omavaheline olustik drastiliselt kannataks. Ja on üpris tõenäoline, et lapsed ei saa olema ühiste aastate kõige suuremaks väljakutseks – elul jagub erineva kaliibriga hoopis teistsuguseid kaikaid meie kõigi kodaratesse, millest paljude karmust ei osata pere planeerides isegi ette näha.
„Pidevalt paarisuhte lihtsusest rääkimine on ilustatud fantaasia üle müümine.“
Siinkohal jõuamegi nüüd postituse alguse kursiivis kirjutatud lõiguni. Mu tutvusringkonnas on paare (enamasti on nad viiekümnendates), kes mõistavad minu kuulutatavat – et suhe võib olla väga lihtne ja kerge – poole sõna pealt. Enamasti näen, kuidas pärast aastakümneid koos ning sarnaste väärtuste järgi elamist valdab neid äratundmisrõõm ning soov enda kogetut minuga jagada: „Jah, täpselt nii ongi – meil ka!“ Paraku kohtan sageli ka sääraseid inimesi, kellele minu räägitav on täielik utoopia. Üks mu hea sõber on näiteks korduvalt väljendanud, et tema arust müün ma enda suhet krooniliselt üle – no lihtsalt ei saa kõik nii hea olla! Või, kui kunagi ühe neljakümnendates naisega konfliktide lahendamisest vestlesime ning ta minu ja Kersti tülitsemise sageduse kohta uuris, läksid ta silmad ikka väga suureks, kui laususime, et tavaliselt piirduvad meie tülid umbes korra kvartalis vestluse intensiivsusel kulgevate aruteludega.
Paraku peegeldavad mõlemad näited ühte võrdlemisi loogilist nähtust – inimestel on raske uskuda seda, mida nad ise veel kogenud ei ole. Taustaks: mu sõbra puhul on tegemist mehega, kes on aastaid olnud suhtes, mida saadavad usaldusprobleemid, seksuaalne rahuldamatus, konfliktide kerge lahvatamine ja suutmatus neid lahendada. Samuti tendents seejärel omaette mossitada – üks ühes ja teine teises nurgas – pikalt. Too naine aga oli üksikema, kes elab kreedo järgi, mille kohaselt naisel meest vaja polegi, ning kelle viimaseks referentsväärtuseks oli suhe oma lapse isaga, kellest ta ületamatute erimeelsuste tõttu lahku läks.
Mitte ükski selline olukord või elukäik ei tähenda aga siiski, et tõeliselt hea suhteni jõudmine oleks helesinine unistus. Ka omadega säärases kohas olevad inimesed on selleks suutelised. Nad lihtsalt vajavad, et keegi neid õiges suunas müksaks. Ning see keegi saab olla ainult inimene, kes on ise juba vastava eesmärgi saavutanud ja suudab selleni jõudmiseks vajalikke samme arusaadavalt sõnastada. Seetõttu ma endale antud teemast rääkimise südameasjaks võtnud olengi.
Ilmselt tahaksid Sa nüüd küsida, et kuidas siis sinna heasse kohta jõuda, eks? Küsimus on igati õigustatud ja kindlasti ma sellest ka räägin. Et aga siinne postitus sai juba niigi pikk, teen seda peagi järgmises. 😊
#paarisuhe #suhe #psühholoogia #aitabdraamast #abielu lahutamine #lahutus #hea suhe #õnnelik suhe