Kujuta korraks ette. Käsil on jooksuringi lõpp – see viimane kilomeeter, mil hing on paelaga kaelas. Ühest kohast suriseb, teisest surub ja kolmandas vaikselt juba keerab. Mõtled: „Lõpu võiks ju kõndida ka?” Äsjase pingutuse taustal oled selle justkui isegi ära teeninud, mistõttu asudki vaikselt aeglustama. Ent just siis tuiskab sinust mööda su kaaslane.
Kaks sammu eespool häälestub ta hetkeks sinu aeglasema tempo järgi ja vaatab kelmikalt tagasi. „No tule-tule,” lausub ta seejuures naeratades, ning võtab ootamatult sul käest. Järgneb pisike sikutus, julgustav lõuaviibe ettepoole… ja juba ta pistabki uuesti punuma. Ning veel kiiremini kui enne.
„Oh kurat, lõpuspurt!?” mõtled sa endamisi. Samas, tema žesti peale tundub viilimine kuidagi näotu. Seetõttu hingad sügavalt sisse, kirud ja naerad ühtaegu ning võtad end hoopis talle sappa. Kuskilt tuli mingi ootamatu jõuvaru.
Koduväravas saad ta lõpuks uuesti kätte. Olete mõlemad näost punased ja omadega täiesti läbi, kuid muigel pilk, millega te teineteist vaatate, kõneleb rahulolust. Jooksusamm asendub kõnniga. Käsi leiab käe. Järgneb suudlus õhetavale põsele. „Aitäh, et mind lõpus tagant torkisid!” „Aitäh, et mind toast välja ajasid!” vastab tema. Ning seejärel lähete koos duši alla…
Äge, eks?
Kuid säärane teineteise motiveerimine ja ühisest eneseületamisest tingitud rahulolu pole sugugi ainus, mida trenn ühele suhtele pakkuda võib. Selle abil saab parandada ka omavahelist õhkkonda ja läbisaamist, toetada imetluse ja elektri säilimist, leida võimalusi ühistegevusteks ja teineteisega sidestumiseks ning ergastada seksi. Ning vahet ei ole, kas tegemist on jooksmise, rattasõidu, jõutreeningu või millegi sootuks muuga, treenimisega koos või eraldi. Kuidas täpsemalt? Sellest ma järgnevalt räägingi. Seejuures võtan aluseks nii enda kahepoolselt spordilembese abielu kui ka – nagu endisele tervishoiuspetsialistile kohane – selle, mida ütleb teadus.
Omavaheline õhkkond ja läbisaamine
Alustuseks olgu öeldud, et mind on õnnistatud ühe väga toreda ja mõistliku abikaasaga, kellega koos eksisteerida on hämmastavalt lihtne.
Kuid elu on näidanud, et isegi kui kokku on saanud üksteisega väga hästi sobivad inimesed – ja isegi kui nende argipäev kulgeb vaikesättena sujuvalt – on nad teinekord siiski haavatavad mõndadele välistele teguritele, mis nende omavahelist olustikku mõjutada võivad. Kui mitte muule, siis kasvõi näiteks stressile ja vaimsele väsimusele, mille kohustused või sihipärane eneseteostuslike eesmärkide suunas rühkimine lõpuks paratamatult tekitavad. Mida sisukam elu, rohkem kohustusi või ambitsioonikamad eesmärgid, seda suurem stress ja vaimne väsimus paarilisi ka kimbutavad. Ning üldiselt ei tee need mitte kedagi kaaslasena paremaks.
Osadel juhtudel võivad need esile kutsuda tahtmatut tõredust, pessimismi, torisemist või vääritimõistmisi. Teistel emotsionaalset tuimust, apaatsust ning võimetust üksteisega soovitud määral sidestuda.
Iseenesest on kõik ju arusaadav. Raske on olla igakülgselt mõistev, kannatlik, ülimalt entusiastlik või täielikult kohal kui pea on paks. Aga, kui eesmärgiks on läheduse ja suhteõnne kestev alalhoidmine, tuleb siiski leida viisid, millega üldist emotsionaalset fooni ka argipäeva kurnatuses kergitada. Ja ühe hea vahendina tulebki siin appi sport.
Vahet ei ole, kas ma suusatan, sõidan maastikurattaga või olen poolteist tundi jõusaalis. Koju naastes olen ma pea alati sõbralikum, kannatlikum ja meeldivam kaaslane kui trenni minnes. Lisaks on mul seejärel lihtsam olla hetkes ja kinkida oma abikaasale tähelepanu, mida ta tegelikult väärib. Sest nii üleliigsed mõtted, päeva jooksul kogunenud närvipinge kui ka see sama „pea paks tunne” on intensiivse koormuse korral üsna kerged kaduma. Sama on täheldanud ka tema.
Teadus seostab säärast „paremaks inimeseks saamist” muutustega aju ja endokriinsüsteemi töös. Lihtsalt öeldes: piisavalt tugeva kehalise koormuse korral paraneb – lisaks muule – näiteks aju verevarustus ja väheneb oksüdatiivne stress [1]. Lisaks toimuvad soodsad nihked oluliste virgatsainete (serotoniini, dopamiini jt) nivoodes. Ja voilà: subjektiivselt tajutavana lähebki pea selgemaks. Ühtlasi väheneb stressihormoonide tase ning suureneb kehaomaste opioidide (endorfiinide) tootmine [2]. Kõige selle tõttu on inimene pärast trenni justkui natukene „pilves” – rahulikum, toredam ja näeb maailma ilusamana kui see muidu ehk vääribki.
Mõju paarisuhtele? Kerguse, hea õhkkonna ja väärt vestlusteni jõudmine ka neil hetkil, mil eelnevad päevasündmused seda pärsivad.
Imetlus ja elekter
Teine mainimist vääriv aspekt on tunded, mis tekivad oma kaaslase regulaarse treenimise nägemisest. Ja siinkohal ei mõtle ma niivõrd tema vormis keha peale käima minemist (kuigi ka see on täitsa arvestatav faktor), vaid suuresti neid emotsioone, mida tekitab tema tahtejõule, distsipliinile ja järjepidevusele tunnistajaks olemine.
Teatavasti ei ole trenn sugugi alati lihtne. Isegi kui see inimesele väga meeldib, tuleb end selle jaoks sageli ka ületada – seljatada väsimust, laiskust, kehva enesetunnet või sundida end kompama on kehalise võimekuse piire. Vahel on see koguni ebamugav – seda nii elukorralduslikus mõttes (kasvõi aja leidmine) kui ka „tagajärgede” osas (pärast korralikku jalatrenni jõusaalis, lonkan ma oma kangeid alajäsemeid vähemalt kolm päeva). Ning, kui tahta mistahes spordialal mingitegi tulemusteni jõuda, tähendab see sisuliselt oma elustiili treeningeesmärkide järgi häälestamist.
Ent nähes, kuidas su partner püstitab eesmärke ja annab endale lubadusi – ning nähes, kuidas ta kõige ülalmainitu kiuste neid eesmärke saavutab ja oma sõna peab, suurenevad automaatselt tema tõsiseltvõetavus ja tema igasuguste väljaütlemiste kaal ka elu muudes valdkondades. Sihikindla inimese sõna lihtsalt maksab. Ning regulaarne spordile pühendumine on üsna heaks sihikindluse tõestuseks. Mu abikaasa on öelnud, et tema jaoks kasvatab see lausa usku ühise tuleviku, koos tippude vallutamise ja mistahes eluraskuste trotsimise osas.
Lisaks on tahtejõud, distsipliin ja järjepidevus ääretult kütkestavad. Need tekitavad imetlust. Ning – sarnaselt oma partneri treeningu vahetule pealtnägemisele – on neis midagi seksikat. Imetlus, omakorda, on teadupärast eelduseks austusele. Ja seksikus iha, mängulisuse, kavalate pilkude ja heas mõttes jultunud käitumise püsimisele ka pikema aja vältel.
Ühistegevused ja teineteisega sidestumine
Eeldusel, et liikumisharjumus on mõlema jaoks nauditav, ei saa üle ega ümber ka rohketest võimalustest koostegemiseks- ja kogemiseks, mida sportlik elustiil pakub.
Esiteks on ühiselt harrastatavate spordialade baasil kerge tekitada natukene erilisemaid meeldejäävaid sündmusi. Näiteks väljasõite, mille käigus saab, lisaks kehalisele koormusele, külastada ilusaid kohti ja avastada ümbrust, rääkida maast ja ilmast või sügavamalt teineteise hinge vaadata.
Maastikurattad käivad ju tänapäeval auto külge viie minutiga. Suusad või rulluisud lähevad käepärastes kottides autosse veel mugavamalt ja kiiremini. Rääkimata jooksu- või matkatossudest. Vali ainult põnev sihtkoht ja mine! Ning kuna selles kontekstis pakub piisavat avastamisrõõmu isegi meie väike Eesti, ei pea tegelikult isegi sõitma väga kaugele.
Teisisõnu – teatud spordialadega tegelemine pakub käepärase võimaluse harrastada ka niinimetatud sporditurismi. Mõnusat kulgemist, mille üheks eesmärgiks on enese liigutamine, kuid mille sisse annab hõlpsalt põimida ka igasugu teisi suhet toitvaid tegevusi – alates peatustest kohvikus kuni ühiste mõtisklusteni kännu otsas.
Seejuures on, kui vastava spordiinventari algset soetamismaksumust mitte arvestada, tegemist üsna taskukohase viisiga oma kaaslasega millegi ägeda kogemiseks.
Võrdluseks: Michelini tärniga 3-käiguline fine dining kahele maksab vähemalt 150-200 eurot. Suusatamise, rattasõidu või jooksuringi nimel maalilise metsaraja otsimise kulu võib aga, sõltuvalt kaugusest ja ülejäänud päevakavast, piirduda vaid paarikümnega. Positiivne emotsioon, mida säärane üritus pakub, pole aga teps mitte vähem väärtuslik.
Teine oluline aspekt on tunded, mis tekivad koos treenimisest endast – kehalisest koormusest kui sellisest. Nagu ilmneb juba siinse kirjutise alguses, võib ühine trenn, enese ületamine ja millegi n-ö ärategemine kutsuda esile väga suurt rahulolu. Eriti, kui teineteist tõsiselt tagant utsitatakse ning seeläbi oma piire nihutatakse. Ning aastate pikkuse kogemuse põhjal saan öelda, et see rahulolu ei puuduta ainult konkreetse hetke sooritust ja ennast, vaid laieneb kergesti ka oma partnerile ja suhtele üldisemalt. Pluss: boonusena jääb see inimesi saatma veel tükk aega hiljemgi.
Samamoodi väärivad selles kontekstis ära märkimist ka tänulikkus ja mängulisus.
Juhtudel, mil üks partner teist treeningul kas otseselt abistab või teine tema mõjul rohkem pingutab kui muidu, on see ju tolle abistatava (või pingutaja) jaoks üsna ilmne ja talletub kuskile omalaadse teenena. Meeldiva seigana, mille eest jäädakse justkui natukene võlgu. See, omakorda, suurendab esimese suhtes tuntavat head tahet ja positiivset meelestatust ning kipub väljenduma soovis talle millegi toredaga vastata. Olgu see siis kohe ja samas valdkonnas, või hoopis mõnel muul hetkel ja mingis teises. Teisisõnu, spordielamuse tekitatud tänulikkusel on üsna suur potentsiaal panustada üldisemasse omavahelise headuse peegeldamisse.
Mis puudutab mängulisust (näiteks sellist, mis avaldus siinse kirjutise sissejuhatuses), siis, kui uskuda uuringuid, ei tõsta see mitte ainult hetkeliselt tuju, vaid väljendub ka hilisemas üldises suurenenud vaimses heaolus ja rõõmsatoonilisemates hinnangutes oma suhtele. Seda nii vanemate kui ka nooremate paaride puhul [3],[4]. Lisaks on täheldatud, et mängulisus seostub sagedasema teineteise võrgutamisega, suurema kiindumuse ja tugevama armastusega [4].
Seega – mehhanisme, läbi mille sport paarisuhet võib toetada, on õige mitmeid. Laias laastus on kõigi nende lõpptulemus aga üks: suurem emotsionaalne seotus.
Seks
Lühidalt öeldes kipub sportlike inimeste seks olema parem kui mittesportlike. Ja selle järelduseni jõudmiseks ei pea isegi vaatama spektri kõige negatiivsemaid näiteid – seda, et keskeltläbi 43 protsendil naistest ja 31 protsendil meestest esineb vähesest liikumisest või ülekaalust tingitud seksuaaltervise häireid [5]. Piisab kui võrrelda n-ö harju keskmist kaebusteta kontingenti nendega, kes rohkem liiguvad.
Kiire pilk teaduskirjandusse ütleb, et mistahes regulaarse kehalise koormuse harrastamine (olgu siis tegemist sportmängude, aeroobika, jõutreeningu või millegi muuga) suurendab märkimisväärselt nii üldist rahulolu enda seksuaaleluga, rahulolu orgasmide kvaliteediga kui ka rahulolu nende hulgaga [6]. Teisisõnu: inimesed, kes teevad sporti, on millegipärast suurema sugutungiga, asjatavad sagedamini ja on selle kõige juures rõõmsamad kui need, kes regulaarset liikumisharjumust omaks võtnud ei ole [7]. Miks täpsemalt? Põhjuseid on mitmeid.
Ühest küljest tulevad mängu psühholoogilised faktorid. Näiteks: hea seksi eelduseks on teatavasti üldine positiivne emotsionaalne foon. Kuna regulaarne treening maandab stressi, parandab kognitiivseid funktsioone ja tõstab tuju [2], soodustab see paljudel juhtudel intiimseks kontaktiks sobiliku häälestuse teket.
Sarnane korrelatsioon valitseb ka spordi ja enda tajutava ihaldusväärsuse, positiivse minapildi ja üldise enesekindluse vahel [7]. Et trenni tegevad inimesed on reeglina paremas vormis, kannatavad nad tavaliselt vähem ka kõikvõimalike kehakuvandiga seotud komplekside käes. Lihtsalt öeldes on nad julgemad ja vabamad ning naudivad seksi ka seetõttu rohkem.
Teised põhjused tulenevad aga spordi mõjust kehale endale. Piisava intensiivsusega treeningu tagajärjel suureneb seksuaalne erutuvus ja paraneb suguelundite toimimine – seda nii meestel [8] kui ka naistel [9]. Antud efekt on seotud peamiselt hormonaalse staatuse, närvisüsteemi talitlusega ja suurenenud verevarustusega. Täpsemalt: igasugune tugevam treening tõstab (sõltumata soost) testosterooni taset [10],[11],[12]. Mida rohkem testosterooni, seda rohkem ulakaid mõtteid. Lisaks soodustab mõistlikus koguses trenni tegemine närvisüsteemi nende osade aktiveerumist, mida on vaja oma partneri peale käima minemiseks. Ning parem verevarustus võrdub tugevamate ja kergemini tekkivate erektsioonidega. Või, kui rääkida naistest – suurema libeduse ja tundlikkusega [13].
Vahemärkus: oluline on mainida, et rohkem pole siiski ka lõputult uhkem. Kõiges on tähtis tasakaal. Teatud piirist edasi – näiteks, kui kehalisele koormusele ei järgne adekvaatset toitumis- ja puhkerežiimi – on mõju seksuaalfunktsioonile hoopis pärssiv [12]. Lisaks väärib märkimist, et eelkõige seostavad uuringud seksuaalfunktsiooni paranemist lühemate, intensiivsete ja sagedaste (à la neli korda nädalas ja 40 minutit korraga) treeningutega. Seevastu väga sagedasi ja pikki trenne tegevate sportlaste – ja eriti just kestusalade harrastajate puhul (näiteks pikamaajooksjad, ratturid jt) – on samuti täheldatud suguhormoonide taseme ja libiido langust [14].
Empiiriliselt võiks veel muidugi rääkida ka sellest, kuidas hea sportlik vorm pakub võimalusi rohkemateks poosideks, tähendab suuremat vastupidavust ja seeläbi võimalusi pikemateks naudinguteks. Või sellest, kuidas vormis keha nägemine mõjub keskmise inimese erutuvusele. Ent kuna tegemist ei ole objektiivselt mõõdetavate teguritega ja selles, mida üks või teine inimene neis küsimustes üldse ootab, esineb suur variatiivsus, piirduksin hetkel pigem ülaltoodud meditsiinilisemat laadi seostega. Usun, et seegi väljatoodud info võiks olla piisav, et tekitada huvi ja motivatsiooni enese liigutamiseks.
Kokkuvõtteks
Ma ei ütle, et kõik paarid peavad sporti tegema. Täiesti arvestataval määral õnne tunda, läbi saada, lähedane olla või head seksi kogeda on loomulikult võimalik ka ilma.
Aga selle põhjal, mida on mulle õpetanud poole kümnendi jagu kahepoolselt liikumislembest suhet, väidan üsna enesekindlalt: regulaarse trenniga (nii koos kui ka eraldi) saab positiivselt mõjutada oma kooselu kõiki tasandeid: nii õhkkonda, imetlust, lähedust kui ka füüsilisi naudinguid. Ning see mõju ei ole sugugi väike. Sama kinnitavad ka mitmed uuringud.
Selle valguses võiks regulaarse liikumisharjumuse juurutamist ju kaaluda küll? Või kui tunned, et kõigest eelnevast jääb enese kestvaks motiveerimiseks siiski väheks, lisa ülaltoodud argumentidele veel kaks punkti. Esiteks: regulaarne kehaline koormus tähendab enamasti nii pikemat eluiga kui ka rohkem tervelt elatud aastaid. Seega, tehes liikumisharjumuse osaks enda rutiinist, pikendad ja parendad sa sellega otseselt enda ja oma kaaslase ühist teekonda. Ning teiseks: eeldusel, et sulle on (kas nüüd või tulevikus) natukenegi olulised lapsed – mõtle, milline eeskuju tahaksid sa olla neile?
Lisamärkus: kui kolm või neli intensiivset trenni nädalas tunduvad esialgu liiast, saab ju alustada ka millestki jõukohasemast. Kasvõi õhtuti jalutamisest. Tegelikult ei tohikski koormust liiga hüppeliselt tõsta, kuna nii eksisteerib oht enesele liiga tegemiseks. Seega, hakka kuskilt (mingilt endale meelepäraselt tasemalt) pihta – olgu see siis parajasti kus tahes. Seejärel suurenda ajapikku koormust ning vaata, kuhu paari kuuga välja jõuad. Ohutuks loetakse reeglina sellist koormuse suurendamist, mille puhul ühes perioodis kasvatatakse eraldi kas mahtu (distants, ajaline kestus jne) või intensiivsust (sõltuvalt alast: kiirus, vastupanu, raskused) – mitte aga mõlemat korraga.
Kasutatud allikad:
1: Renke, M.B, Marcinkowska A. ja teised (2022), A Systematic Review of the Impact of Physical Exercise-Induced Increased Resting Cerebral Blood Flow on Cognitive Functions. Frontiers in Aging Neuroscience 14, 803332. DOI: 10.3389/fnagi.2022.803332 ,
2: Basso, J.C. ja Suzuki, W. A. (2016/2017), The Effects of Acute Exercise on Mood, Cognition, Neurophysiology, and Neurochemical Pathways: A Review. Brain Plasticity 2, 127-152. DOI: 10.3233/BPL-160040 ,
3: Brauer, K., Sendatzki, R. ja teised (2021), Revisiting Adult Playfulness and Relationship Satisfaction: APIM Analyses of Middle- Aged and Older Couples. International Journal of Applied Positive Psychology 2, 227-255. DOI:10.1007/s41042-021-00058-8 ,
4: Proyer R.T. (2014), To Love and Play: Testing the Association of Adult Playfulness with the Relationship Personality and Relationship Satisfaction. Current Psychology 33, 501-514. DOI 10.1007/s12144-014-9225-6,
5: Jiannine L.M. (2018), An investigation of the relationship between physical fitness, self-concept, and sexual functioning. Journal of Education and Health Promotion 7, 57. DOI: 10.4103/jehp.jehp_157_17,
6: Marshall, A.S., Morris, D., Rainey, J. (2014), Linking Exercise and Sexual Satisfaction among Healthy Adults. Electronic Journal of Human Sexuality 17,
7: Kumar, A. (2003), What is the relationship between physical exercise and sexual desirability? Journal of Social Inquiry 13, 2 ,
8: Baric, R. (2019), Physical Activity and Sexual Health in Men. Спортске науке и здравље – АПЕИРОН 16, 2. DOI:10.7251/SSH1802117L,
9: Stanton, A.M, Handy, A.B ja Meston, C.M. (2018), The Effects of Exercise on Sexual Function in Women. Sexual Medicine Reviews 6(4), 548-557. DOI: 10.1016/j.sxmr.2018.02.004 ,
10: Riachy, R., McKinney, K. ja Tuvdendorj, D.R. (2020), Various Factors May Modulate the Effect of Exercise on Testosterone Levels in Men. Journal of Functional Morphology and Kinesiology 5(4), 81. DOI: 10.3390/jfmk5040081,
11: Nindl, B.C., Kraemer W.J. (2001), Testosterone responses after resistance exercise in women: influence of regional fat distribution. International Journal of Sport Nutrition and Exercise Metabolism 11(4), 451-465. DOI: 10.1123/ijsnem.11.4.451,
12: Hackney, A.C. ja Willet, Hannah N. (2020), Testosterone Responses to Intensive, Prolonged Endurance Exercise in Women. Endocrines 1(2), 119-124. DOI: 10.3390/endocrines1020011,
13: Woodard, T.L. ja Diamond, M.P. (2010), Physiologic Measures of Sexual Function in Women: A Review. Fertiliy and Sterility 91(1), 19-34. DOI: 10.1016/j.fertnstert.2008.04.041, 14: Hackney, A.C., Lane, A.R. ja teised (2017), Endurance Exercise Training and Male Sexual Libido. Medicine & Science in Sports & Exercise 49(7), 1383-1388. DOI: 10.1249/MSS.0000000000001235
Tagasi avalehele